esmaspäev, 6. aprill 2009

Aleksander Suuman

„Mäng viiki”

Valge luigepaar lendast minust üle. Lumepilved olid taevas ning paistma hakkas igatsetud saar. Ma ei olnudki neid valgeid olevusi nii lähedalt näinud. Nendest on ju nii palju räägitud. Vanaemad õmblesid neid linikutele ja kaunistasid esemeid. Bojaaritarid kandsid ka luigenahkseid kasukaid ja veste.

Unistasin veel pisut aega, kuid hetkega virgusin unest. Nägin, kuidas päike läbi lumepilvede loojus. Minu ümber valitses hirmutav vaikus, kuulsin ainult rahustavat vee loksumist ja lainte kohinat. Märkasin uuesti oma sihtpunkti, saart, kus rookatusega majad paistsid metsa foonil.

Vedasin oma paadi maale, järsku nägin, et salk eitesid mulle vastu on tulnud. Tervitasin neid viisakalt.

Saabus öö. Öösel algas kõva torm, lund tuiskas metsikult. Tormieelne vaikus ja sile meri oli ühe hetkega pühitud. Tuisk kestis mitu päeva, kuid mina magasin öösel ja mul oli soe. Nägin unes kuidas ma randvallilt merikapsa lehti nüsisin samal ajal endalt küsides, mida see uni tähendas.

Möödunud oli neli päeva. Jalutasin nõmmel ja uurisin kadakaid, mis olid lumega kaetud, nägin jänest oma urust välja tulemas.

Viiendal päeval otsustasin ma tagasiteele asuda. Kõndisin üle jää ja üks külamees, keda siinkandis mereröövliks kutsuti saatis mind. Alguses läks rännak päris libedalt, kuid siis, järsku jääkate murdus ja kukkusime Näkisilma.

Enam ei jäänud muud üle, kui ainult tagasi saarele kõndida. Külm oli. Saabus öö ja läks pimedaks. Me ei näinud enam, kus saar asub, kuid arvasime, et sinna maani on veel umbes 1 meremiil. Tegime suitsu, ise lõdisedes.

Kui ma kuuendal päeval ärkasin, mõistsin, et saar ei tahtnud minust lahkuda. Maad oli veel väga vähe jäänud.

Üheksanda päeva varajasel hommikul ma lahkusin saarelt. Roomasin pika lauaga üle jää. Nägin saart veel kaua, kaua. Järsku tulid mulle taas luiged meelde, just nagu siis, kui ma saarele hakkasin jõudma. Nägin oma käidud rada ja oma naeruväärset kuju, ennast täis ja upsakat ja edevat ja ahnet. Olin tähtsusetu.

Suur tänu madalale taevale, et minu ränd ei olnud luigelend.

Kommentaare ei ole: