Iseseisev elu

Olen 17 aastane Priit ja olen terve oma senise elu elanud koos oma vanemate ja kahe õega. Kuid juba 14 aastasest saati olen unistanud omaette elamisest. Ema ei ole mulle seda lubanud, sest esiteks ei ole meil nii palju raha, et lisakorterit osta ja teiseks olin ma siis veel liiga väike.
Pragu arvan ma, et olen juba piisavalt suur, et alustada iseseisvat elu. Olen uurinud erinevaid elamispindu, kuid mul ei ole selle jaoks raha, niisiis otsustasin tööle minna. Käisin paljudel töövestlustel, kuid keegi ei taha alaealist tööle võtta ja pealegi ei saaks ma terve päeva tööl ka olla, kuna kool on ka veel pooleli.
Olen arutanud seda koolis mõne klassivennaga, kuid nad ei ole sellest mõttest eriti vaimustuses. Olen küsinud ka oma tüdruksõbralt Kellilt ning tema on sellet mõttest vaimustuses. Käisime Kelliga koos tema isa käest seda küsimas. Kelli: "Isa, me tahaksime Priiduga omaette elama minna, kas sa oleksid sellega nõus ja ostaksid meile korteri?" "See ei olegi nii halb mõte, sest kunagi lahkud sa kodust niikuinii." Me olime tema isa otsuse üle väga õnnelikud.
Kelli isa ostis meile imearmsa ühetoalise korteri, mis asus minu kodust paari kilomeetri kaugusel. Ainsaks probleemiks oli minu ema, sest ta ei lubanud mulle iseseisvat elu. Läksin emaga rääkima. "Ema, ma lähen Kelliga omaette elama, Kelli isa ostis meile korteri ja me kolime juba täna sisse," ütlesin mina. "Ma ei lase sind sinna elama, sest sa ei ole veel valmis iseseisvaks eluks," pahandas ema. Mina: "Ma lähen nagunii, sest 3 kuu pärast saan ma 18 ja siis ei käsuta enam sina minu elu üle ja ma saan teha seda, mida heaks arvan."
Nii ma lahkusingi kodust ja läksin korterisse elama. Õhtul oli mul natuke paha tuju emaga tülitsemise pärast. Kuid järgmistel kuudel olime me Kelliga väga õnnelikud.
Kuid peale minu sünnipäeva hakkas kõik allamäge minema. Me läksime Kelliga lahku ja kolisime oma vanemate juurde tagasi. Arvan, et see oli mulle õppetunniks ja alati ei pea saama seda mida tahad, sest võid seda veel kahetsema hakata.