esmaspäev, 17. november 2008

Viisimäärus

Ärkasin ühel hommikul aegamisi üles. Vaatasin toas ringi, kõik asjad olid ripakil. Toas oli pime, läksin siis kobamisi kööki, kõik olid juba ära läinud. Hakkasin tasapisi tegema oma hommikusi toimetusi, et õigeks ajaks kooli jõuda. Aeg möödus märkamatult. Sain parajal ajal valmis ja otsustasin kooli jalutada, sest ilm oli väga ilus. Olin täiesti omaette ja mõtlesin omi mõtteid. Tänaval jälgisin paljusid inimesi, panin tähele, et nad vaatavad mind kuidagi altkulmu. Nägin erinevaid inimesi: küll selliseid, kes jalutasid käsikäes, selliseid, kes jalutasid ligistikku ja ka selliseid, kes jalutasid üksinda nagu mina. Oli ka inmesi, kes kõndisid kuidagi avasui, imelikud - mõtlesin ma. Möödusin järgemööda nendest inimestest. Kuidagi kummaline ja imelik on inimesi niimodi jõllitada. Jõudsin hädavaevu õigeks ajaks kooli. Suhtusin kooli natuke umbusklikult, sest ma ei ole väga hea õpilane ja viisi ma eriti ei saa. Tunnid said läbi ja peale kooli leppisime Riinuga suusõnal kokku, et lähme homme kinno. Järgmisel päeval hakkas kõik ülesmäge liikuma, kooliteel sain ühe klassiõega kokku ning koolisgi sain ühe viie. Muuseas film oli ka väga lahe.

Kommentaare ei ole: